IX

I Ega mu katmatus sulle häbiks ei ole
Ega sa ei tunne piinlikust mu karjatuse pärast
Ega ometi
Vastust pole tarvis kullake
II kas ikka leiad mu?
jah kindlasti
kas ikka...?
jah kindlasti mu kullake
sinu pillatud pihlakad näitavad rada
seda õiget
kas lubad et korjad üles iga kolmanda
jah aga kinnisilmi
ainult kinnisilmi kullake ja
iga kolmanda?
iga kolmanda ja kolm kord kaheksanda jätad
luban et ei unusta
ma ei lähe ju päriselt ega
muidugi mitte kullake
me ju näeme veel
sest piki pihlakarada
tuled sa mulle järele
ja nõnda on mu minemine
vaid lahusolek viivuks
ja nõnda pole põhjust olla kurb
sa...ikka tuled läbi kaste läbi udu
läbi vihma läbi oja läbi jõe
ma tulen üle mere kullake
sind ärgu liiga köitku virvatuled soos
ma olen näinud lõket kullake
sa...hoia ennast
luban
Näe päike juba koidab
kõik ärkab ümberringi lilled avanevad
linnud võtavad noka tiiva alt
tänase esimene tuul tõusis puudesse
nii kaunis on kõik
ma...siis lähen on aeg
nüüd mine kullake
ma lähen siis
nüüd mine kullake

VIII

lase mul olla leebe
keeldumine on kaduv läbi aja
valu hääbunud on vaikseks rõõmuks
mäed vajunud on liivaks
viivuks
mina olengi kaja
*
mina olengi kaja
hüüdja ja mäe vahel
mäe ja mäe vahel
mäe ja mäe ja mäe ja
mäe ja hüüdja ja hüüdja vahel mäel
olengi kaja

VII

SU-PI-NAHK

Kõik need jutud, need jutud. Oi-oi millised jutud.Ära mitte mõtlegi. Huvitav, kui kaugele see ta perssepugemine kestab? Meeldib alluda. Tõeline lambuke - kõige naiselikuma mehe tüüp. Taevas tänatud, et ma sellele õigel ajal piiri panin. Tal on vaja vaid mõnd ema, kelle kiituste ja selja taha end sättida. Oh, kõik need jutud. Igasugust oma arvamust tema puhul loota on muidugi sulaselge mõttetus. Praegused kokkupuuted meestega on olnud igatahes väga kosutavad. Ja mis kõige ilusam - see, mis oli, on minus ikka elus. See savi, millest võin endale kõike voolida (ise seda teadvustamata).

Ükski mees pole mu ees niiviisi lömitanud ja ükski pole pärast ligilähedaseltki mölakas olnud. Pabistav ja hüsteeriline. Eit.

Ähvardused, käed kaela külge, nina väänama. Ütlesin, et ärgu ähvardagu - nagunii tühjad sõnad. Et olen tüdinud juba. Siis Kr. tuli oma toast ja peksis mind mingi nartsuga vastu nägu. Seisin paigal ja registreerisin. Hämmeldunud olin küll. Kr. vehib, silmad pungis ja "kas õpid käituma korralikult või ei. Muidu saad veel." Ütlesi J., et davai, Kr. tegi alguse lahti, löö edasi. Vaatas vargsi kõrvale. Mingi hetk tuksatas. Täiskuu laupäev - nii suur ja püha ja lapsepõlve sõbranna tuleb kätega kallale, vana armastus seisab kõrval, käed rippus, ja vaatab pealt.

VI

täna -

seisime silm silma vastu
väga lähestikku
ümbert kadus ruum
ja rääkisime ruttu hääletute huulte liikudes
kiiresti-kiiresti
et kumbki ei jõuaks välja lugeda
sõnu mida mõlemad vaid endale usaldame
öös pimedas ja nõrkushetkedel
näis et tuled aina lähemale lähemale lähemale

- ära ütle
ei suutnud sa end pidada
- ei ära ütlegi kunagi
puudutasin värisevate huultega su nahka
sosistades - või mõeldes ainult - hüvasti

pelgan sind näha
me mõtlen kõrged kõrged müürid

too öö pärast seda suvist kontserti
ja taevas küll milline hommik
tõusime - ärkasime - maganud vaid mõned tunnid
tulid minusse kui magasin peaaegu veel
kuidas sa lõhnad sügisese rohu järele
rääkisid kõigest mis saab
olime lõpmata õnnelikud
jõime teed

hetketi nõrgana nutan taga oma kirge
(Surm Roomas -

ma olen üksi
ma tahan olla üksi
aga vahel igatsen ma kellegi lähedalolekut
puudutust, karja - ja tallilõhna
lihalist ühtekuuluvust
maailma mille olin minetanud
ja millest lahti öelnud
sundust millest uskusin
et olen sellest vabaks saanud

oo kallis kallis kallis
igatsust täis ööde rõõm

V

vahel lasen pilgu ette lennata
ööd mille elu ainult kujutlusse jääb
liiga tugev on kirg kõikevaldav nauding
ainult unes
või unistustes
õhkõrnast virvendusest teiseneb piltideks

iial ei ületa ükski rõõm
seda meeletust poolärkvel
ning peen nöör vaid ühendab veel olevaga

külm talv pikad jääd
murenev müür
tihke lumepilv
tuisand sõnadega rada sinu juurde
haokubus
lipp

nimetute kõrgustike linnud raagus okstel
või siis tahkunud vaik
või härmatanud juuksed
suure kivi peal peotäis valget lund
hämaruse närviline pindne ohe
üksik tuul
ja sinu mustav kolle
kuivand taime mõru lõhn
ja piklik vari

kriuksuv uks ja üksinduse sõõr mu ümber
triibuline tekk ja kulund laud

teine teispool majanurka
jahe lävekivi üksi
löök lumetuhka vastu silmi
kauged põdrad teel
jäälilled jõuluks tõin
sina vaikiv
julm

IV

Kummaline öö

Tundsin äkki helget rõõmu südames, et olen üksi, üsna üksi. See üksindusetunne on ainus viis ometi, et võin tunda kokkukuuluvust kõige elava ja hingavaga.

Minu armsad, te kõik, lähedal ja kaugel - saage õnnelikuks! Suur elu keerleb lõpmata, meie sähvatused on viiv ainult. Tuulepuhang rohukõrtes. Tundus, kuis keegi hakkab saama minu unelmate kehastuseks - ehita vallikraav.
Ainus pääs.

See kauge, imeline terendus ei või eales saada lihaks, olla olemas mujal kui virvendavas õhus. Ainult mitte seisma jääda, kõnguda - ikka edasi, edasi!

Ei ole sadamat veel, kuhu võiksin jääda igaveseks tuulevarju.

See unenägu - lumine maa, kõrge valge maja, allikas, allikas raha, edasi veel - raha. Lumised poolkõdunenud lehed. Poisi põgenev jalg, hüüatus - tuules lahvavad kuuriuksed, avause asemel telliskivisein. Ärkamine!

III

Aeg

Tõuse, sõber.
Saabus teade.
Lõppes su puhkus.
Praegu sain teada
Kus peitub üks pühadest märkidest.
Mõtle õnnele, kui ühe märgi leiame.
Tuleb minna päikeseni.
Öösel kõik valmis seada.
Öine taevas,
vaata,
Täna kaunim kui kunagi.
Ma ei mäleta sellist.
Eile veel Kassiopeia kurb oli ja udune,
Aldebaran aralt vilkus
Ja Veenus ei näidanud end.
Nüüd aga puhkesid nad kõik.
Lõid särama Orion ja Arktur.
Kaugel Altairi taga
uued tähemärgid säravad
ja tähtkujude uduloor
on selge ja läbipaistev.
Kas sa siis ei näe teed selleni,
mis me homme leiame?
Tähede runod on ärganud.
Võta oma varandus.
Relva kaasa ära võta.
Jalad kammitse kindlalt.
Vöö koomale tõmba.
Tee tuleb meil kivine.
Ahetab idas.
On

Aeg.

II

You damned holy monk
I saw the shadow
On the tearoom window

Just opened blossom bowing and

Offering with her tiny hands

Sun from which were grapes
some 20 years ago

wind
opened the door - or was it your laughter -
for only a while

*

Dragon
holding its green wings
over
thy bald head
&
hairy belly

*

Esimene vihm
ja männi põhjapoolsel küljel
koorepragudes
lumi veel sulamata
särav lumi
külm valge
nagu heletav jäätunud pisar
nagu lumekuninganna sõrm
viimses silituses taanduv

*

Joon

Kuu lekkivast paadist
veini sile järv
akndast vaatab

lumekure

imestunud silm

*

Ole tervitatud Sina,

kes mitu ööd maitsnud veine.

Kaks korda tervitatud ole,

kui istud maitsmishimus suulaega,

laual peeker lõhnavat õndsust.

*

*

Täna saab kuu tema isa surmast.

I

Tuletiigri aasta viimase kuu
kolmeteistkümnendal õhtul
Usside saarel

Kummardus Õilsapalgelisele.
Ole tervitatud Sinagi, Nõrguke.

Isegi kuuvalgel
paistab lumi tõusva päeva karva
läbi veiniklaasi vaadates
sõnajalal sama palju lehti
kui sellel kuul
ärkamisi pimedas
leebe vaikne
vaiba vasknaastude jäljed kõhul
hoian kinni kõikuvast põrandast
tähniliste sälgude kaelas

tilisevad aknaklaaside jäised kuljused

ega võta jalast rautatud saapaid
trampides läbi mu toa

*

tuli teekatla all

veinikannu ahas serv

sõber vaikiva talvega
külmunud kaevuveega
kuu sünnipäeval
kahe vikerkaarega
mida ei kahvatanud Ehatähtki

kolme käpaga valge väga ettevaatlik kass lumel
külmast purunevad kivid
ja krabi neljapäevases võrgus
kevad suve roppus sügise kurbuski hääbuvad
Suur Valge
ja

tuli teekatla all

veinikannu ahas serv