VII

SU-PI-NAHK

Kõik need jutud, need jutud. Oi-oi millised jutud.Ära mitte mõtlegi. Huvitav, kui kaugele see ta perssepugemine kestab? Meeldib alluda. Tõeline lambuke - kõige naiselikuma mehe tüüp. Taevas tänatud, et ma sellele õigel ajal piiri panin. Tal on vaja vaid mõnd ema, kelle kiituste ja selja taha end sättida. Oh, kõik need jutud. Igasugust oma arvamust tema puhul loota on muidugi sulaselge mõttetus. Praegused kokkupuuted meestega on olnud igatahes väga kosutavad. Ja mis kõige ilusam - see, mis oli, on minus ikka elus. See savi, millest võin endale kõike voolida (ise seda teadvustamata).

Ükski mees pole mu ees niiviisi lömitanud ja ükski pole pärast ligilähedaseltki mölakas olnud. Pabistav ja hüsteeriline. Eit.

Ähvardused, käed kaela külge, nina väänama. Ütlesin, et ärgu ähvardagu - nagunii tühjad sõnad. Et olen tüdinud juba. Siis Kr. tuli oma toast ja peksis mind mingi nartsuga vastu nägu. Seisin paigal ja registreerisin. Hämmeldunud olin küll. Kr. vehib, silmad pungis ja "kas õpid käituma korralikult või ei. Muidu saad veel." Ütlesi J., et davai, Kr. tegi alguse lahti, löö edasi. Vaatas vargsi kõrvale. Mingi hetk tuksatas. Täiskuu laupäev - nii suur ja püha ja lapsepõlve sõbranna tuleb kätega kallale, vana armastus seisab kõrval, käed rippus, ja vaatab pealt.