XI

Kui palju me üldse teineteist armastada suudame, meie. Kas siis sina oledki see, kas tõesti. Kui kaugele teineteise sisse on võimalik minna. Kui ma sind vaatan, siis mitte silmadega, aga millegagi mis asub kõhus aga ei ole mitte kõhus vaid kusagil sügaval. Ja kui siis aega antakse, hakkavad päris sügavikest, kaevust, midagi tõusma ja langema, tõusma ja langema, järjest kaugemale.

Tekib mingi lainetus null-maailmas. Võnkumine, füüsiliselt väga selgesti tuntav. Seal teisel pool on mingi koht, millega on kontakt enam-vähem pidevalt ja kuhu ulatub siinpoolsuse kontroll, aga siis tekivad selliseid täiesti kirjeldamatud üleminekud teise süsteemi, nii et hetkeks kaob täiesti ära (s.t. läheb nii kaugele sisse, viib piiritletud maailmast sinna, kus on mõõtmatud ja täitsa läbimurdmata lagendikud, lõputud lagendikud.) Siis kohab laine nullist läbi ja ulatub siin ülalt 3.-4. roideni. Vahel on löök nii tugev, et tunne on justkui hetkelisel väga tugeval iiveldusel ja hetkelisel teadvusekaotusel, kui keegi roiete alla lööb. Ülemised kihid liiguvad siis niivõrd, et silmadest on see näha. Kui palju, ma ei tea. Võnkumised saavad alguse minu seest, aga impulsi annad sina. Ja see tunne on, et kanal, mispidi seest-välja-sisse liikumine käib avardub, ja vilksti justkui midagi peaaegu paistaks.

(Ma tahan üksi olla, ma tahan, et mind rahule jäetaks, ma tahan, et ma ise jätaksin poisse ilma rahule, selles ju ongi asi, minus eneses ja mitte teistes. Uks võib muidu kinni minna ja hoidku Budhad ja Bodhisatvad selle õnnetuse eest. Tüdruk, aeg on hakata tegelema eneseharimisega.)

Ja õigupoolest on ju seegi rohkem annetus, sest ma ise olen tükimat aega ainult välises kinni olnud. Üksikud harvad hetked enesega. Kui taevased ilma annavad, saan siin Rannamõisas olla. Peaks ikka aitama. Oh õnnis aeg! Tahaks üht-teistki välja kaevata. Kivistunud laava alt. Jõudu küll on, aga kui ma niimodi jätkan, siis varsti enam igatahes küll ei ole. Hääbub tasapisi ja kuna kõik mu tähelepanu on usinasti väljas, ei märkagi, et pragu ukse ja seina vahel on nõnda kriipsuks kokku kuivanud, et enam teda polegi. Leebelt. Armastavalt. Vabalt. Vabalt. Kirjutanud olen nüüd järjest juba poolteist kuud, veidi kauemgi. Suur vajadus on jälle tulnud. Arvata õigem viis end tühjaks valada kui see lõpmatu suhtlemine. Niimoodi ei tohi ju ennast lõdvaks lasta.

T.ga on nii nagu on, aga sellest ilmselt pikemalt mõni teine kord. Üldiselt paistab nii, et oleks väga palju parem kui mingisuguse kepini asi enam ei läheks. Seega igasugused liigsed puudutused on parem kõrvale jätta. Pöörasust on parandamatult niigi ja ei ole mõtet seda peale kütta, veel enam juurde tekitada, tugevdada. Ma ju tean, kui aldis ma sellele olen.

X

Öösel ärkan mitu korda üles, käin väljaski. Tõusen üles - ilm särab, tuul müristab ja murrab, raputab ja sakutab. Lähen mere äärde, aga see mis seal toimub, võtab hinge kinni. Lained mässavad, tuul undab ja viliseb, lähen merre, vesi on kalda juures nabani. Pole kuhu riideid panna, imekombel ikka saan. Kõige suuremadki kivid on üleni märjad, laine lahvatab vastu kivi ja lendab karjudes taeva poole, lähen vette. Seisan, laine käib üle pea, värisen, tuul on selline, et puhub ümber ja külm. Kõik ragiseb ja möirgab ja käratab ümberringi. Meri sööstab mu ümber, pillub mind, seista ei jaksa, laine käib vahutades üle pea, peksab liiva mu jalge vahele, ronib mulle suhu, kastab mind üleni. Karjun ja kriiskan ja naeran kusagilt sügavalt nagu ei iial varem. Kiljun ja urisen ja ulun ja olen üleni meres ja meri kepib mind ja mul ei ole kuhugi minna, ta on kõikvõimas, teeb mis tahab, teeb kõik mis tahab. Ma kriiskan naerda, keerlen ja veerlen ta käte vahel, jalgade vahel, vasakul, paremal, all. Kõikjal on meri, meri, meri igalpool. Meri möirgab ja rebib mind hammastega ja vahel on nii armuline, et saan sõõmu õhku. Oi meri, kas rebid mu puruks, miljardiks tükiks, rebid mu juuksed peast ja pilgu silmadest. lained loobivad mind veel hetk ja ma lendan ühe suure kivi seljas lõppu. Meri mässib vetikad mu jalge ümber, tõukab ja pillub mind, vihinal lendavad mere pojad mu ümber, siuh ja siuh mu üle, minust läbi, mere igat värvi pojad, meri kägistab mind, poob. Siis ei ole enam muud kui alguses on pimedus siis kohe samal ajal on kriiskav ja pimestav valgus ja keegi karjub kohutava häälega ja siis on vaikus. igavik. Siis heidab meri mu inimestele tagasi, suur ahastus nende heledate kildude pärast, mis jumalate naudingust meieni jõuavad ja ma jõuan kivideni ja meri halastab, ei viska mind puruks, meri, meri, meri. Kraban riided, lähen värisedes kaldale - meri, suur meri, meri, meri, meri. Kuidas ma elan siin edasi, kuidas ma elan edasi siin tillukeses ilmas kogu oma väikluse ja väiksuse otsas, ma olen üks kübe, ma pole sedagi ja meri jättis mu elule tagasi, üks käpalöök ja ma oleks olnud puru vastu kive ja läinud siit. Üksainus laine, hetk enne kui ma värisedes siia tagasi tulin, kaitsetuna kivisse klammerdunud. Meri lasi edasi elada, ma valisin. Üksainus käpaöök. Seadus, sadu lõputu. Torm rebib puid. Loen Kaplinskit ja mõtlen, et see sadu lööb mu maha. Jõuan suvilasse, kedagi pole. Kütan ahju, söön, kirjutan seda juttu siin ja - paistab, et kedagi ei tulegi. See on küll nüüd alles pidude pidude pidu. A.ga on nii, et temaga ja tema tõttu tulevad mul kusagilt väga sügavalt asjad pinnale. Unenägudes on ruumid, sügavad ja peidetud. See pole nii, et minus midagi tekib, aga minus äratatakse see, mis minus kogu aeg on olnud. Aga juba tükk aega vaid karvade moonutatud pursetena on enesest märku andnud. Eks ma sealt peangi alustama, et üldse kusagile edasi minna. Annaks nüüd vaid, et ma saaksin siin maal ikka olla edasi. Jõud sügavalt mu seest raputavad ja väänavad mind halastuse ja armuta. Mu enese kired.

IX

I Ega mu katmatus sulle häbiks ei ole
Ega sa ei tunne piinlikust mu karjatuse pärast
Ega ometi
Vastust pole tarvis kullake
II kas ikka leiad mu?
jah kindlasti
kas ikka...?
jah kindlasti mu kullake
sinu pillatud pihlakad näitavad rada
seda õiget
kas lubad et korjad üles iga kolmanda
jah aga kinnisilmi
ainult kinnisilmi kullake ja
iga kolmanda?
iga kolmanda ja kolm kord kaheksanda jätad
luban et ei unusta
ma ei lähe ju päriselt ega
muidugi mitte kullake
me ju näeme veel
sest piki pihlakarada
tuled sa mulle järele
ja nõnda on mu minemine
vaid lahusolek viivuks
ja nõnda pole põhjust olla kurb
sa...ikka tuled läbi kaste läbi udu
läbi vihma läbi oja läbi jõe
ma tulen üle mere kullake
sind ärgu liiga köitku virvatuled soos
ma olen näinud lõket kullake
sa...hoia ennast
luban
Näe päike juba koidab
kõik ärkab ümberringi lilled avanevad
linnud võtavad noka tiiva alt
tänase esimene tuul tõusis puudesse
nii kaunis on kõik
ma...siis lähen on aeg
nüüd mine kullake
ma lähen siis
nüüd mine kullake

VIII

lase mul olla leebe
keeldumine on kaduv läbi aja
valu hääbunud on vaikseks rõõmuks
mäed vajunud on liivaks
viivuks
mina olengi kaja
*
mina olengi kaja
hüüdja ja mäe vahel
mäe ja mäe vahel
mäe ja mäe ja mäe ja
mäe ja hüüdja ja hüüdja vahel mäel
olengi kaja

VII

SU-PI-NAHK

Kõik need jutud, need jutud. Oi-oi millised jutud.Ära mitte mõtlegi. Huvitav, kui kaugele see ta perssepugemine kestab? Meeldib alluda. Tõeline lambuke - kõige naiselikuma mehe tüüp. Taevas tänatud, et ma sellele õigel ajal piiri panin. Tal on vaja vaid mõnd ema, kelle kiituste ja selja taha end sättida. Oh, kõik need jutud. Igasugust oma arvamust tema puhul loota on muidugi sulaselge mõttetus. Praegused kokkupuuted meestega on olnud igatahes väga kosutavad. Ja mis kõige ilusam - see, mis oli, on minus ikka elus. See savi, millest võin endale kõike voolida (ise seda teadvustamata).

Ükski mees pole mu ees niiviisi lömitanud ja ükski pole pärast ligilähedaseltki mölakas olnud. Pabistav ja hüsteeriline. Eit.

Ähvardused, käed kaela külge, nina väänama. Ütlesin, et ärgu ähvardagu - nagunii tühjad sõnad. Et olen tüdinud juba. Siis Kr. tuli oma toast ja peksis mind mingi nartsuga vastu nägu. Seisin paigal ja registreerisin. Hämmeldunud olin küll. Kr. vehib, silmad pungis ja "kas õpid käituma korralikult või ei. Muidu saad veel." Ütlesi J., et davai, Kr. tegi alguse lahti, löö edasi. Vaatas vargsi kõrvale. Mingi hetk tuksatas. Täiskuu laupäev - nii suur ja püha ja lapsepõlve sõbranna tuleb kätega kallale, vana armastus seisab kõrval, käed rippus, ja vaatab pealt.

VI

täna -

seisime silm silma vastu
väga lähestikku
ümbert kadus ruum
ja rääkisime ruttu hääletute huulte liikudes
kiiresti-kiiresti
et kumbki ei jõuaks välja lugeda
sõnu mida mõlemad vaid endale usaldame
öös pimedas ja nõrkushetkedel
näis et tuled aina lähemale lähemale lähemale

- ära ütle
ei suutnud sa end pidada
- ei ära ütlegi kunagi
puudutasin värisevate huultega su nahka
sosistades - või mõeldes ainult - hüvasti

pelgan sind näha
me mõtlen kõrged kõrged müürid

too öö pärast seda suvist kontserti
ja taevas küll milline hommik
tõusime - ärkasime - maganud vaid mõned tunnid
tulid minusse kui magasin peaaegu veel
kuidas sa lõhnad sügisese rohu järele
rääkisid kõigest mis saab
olime lõpmata õnnelikud
jõime teed

hetketi nõrgana nutan taga oma kirge
(Surm Roomas -

ma olen üksi
ma tahan olla üksi
aga vahel igatsen ma kellegi lähedalolekut
puudutust, karja - ja tallilõhna
lihalist ühtekuuluvust
maailma mille olin minetanud
ja millest lahti öelnud
sundust millest uskusin
et olen sellest vabaks saanud

oo kallis kallis kallis
igatsust täis ööde rõõm

V

vahel lasen pilgu ette lennata
ööd mille elu ainult kujutlusse jääb
liiga tugev on kirg kõikevaldav nauding
ainult unes
või unistustes
õhkõrnast virvendusest teiseneb piltideks

iial ei ületa ükski rõõm
seda meeletust poolärkvel
ning peen nöör vaid ühendab veel olevaga

külm talv pikad jääd
murenev müür
tihke lumepilv
tuisand sõnadega rada sinu juurde
haokubus
lipp

nimetute kõrgustike linnud raagus okstel
või siis tahkunud vaik
või härmatanud juuksed
suure kivi peal peotäis valget lund
hämaruse närviline pindne ohe
üksik tuul
ja sinu mustav kolle
kuivand taime mõru lõhn
ja piklik vari

kriuksuv uks ja üksinduse sõõr mu ümber
triibuline tekk ja kulund laud

teine teispool majanurka
jahe lävekivi üksi
löök lumetuhka vastu silmi
kauged põdrad teel
jäälilled jõuluks tõin
sina vaikiv
julm