VI

täna -

seisime silm silma vastu
väga lähestikku
ümbert kadus ruum
ja rääkisime ruttu hääletute huulte liikudes
kiiresti-kiiresti
et kumbki ei jõuaks välja lugeda
sõnu mida mõlemad vaid endale usaldame
öös pimedas ja nõrkushetkedel
näis et tuled aina lähemale lähemale lähemale

- ära ütle
ei suutnud sa end pidada
- ei ära ütlegi kunagi
puudutasin värisevate huultega su nahka
sosistades - või mõeldes ainult - hüvasti

pelgan sind näha
me mõtlen kõrged kõrged müürid

too öö pärast seda suvist kontserti
ja taevas küll milline hommik
tõusime - ärkasime - maganud vaid mõned tunnid
tulid minusse kui magasin peaaegu veel
kuidas sa lõhnad sügisese rohu järele
rääkisid kõigest mis saab
olime lõpmata õnnelikud
jõime teed

hetketi nõrgana nutan taga oma kirge
(Surm Roomas -

ma olen üksi
ma tahan olla üksi
aga vahel igatsen ma kellegi lähedalolekut
puudutust, karja - ja tallilõhna
lihalist ühtekuuluvust
maailma mille olin minetanud
ja millest lahti öelnud
sundust millest uskusin
et olen sellest vabaks saanud

oo kallis kallis kallis
igatsust täis ööde rõõm

V

vahel lasen pilgu ette lennata
ööd mille elu ainult kujutlusse jääb
liiga tugev on kirg kõikevaldav nauding
ainult unes
või unistustes
õhkõrnast virvendusest teiseneb piltideks

iial ei ületa ükski rõõm
seda meeletust poolärkvel
ning peen nöör vaid ühendab veel olevaga

külm talv pikad jääd
murenev müür
tihke lumepilv
tuisand sõnadega rada sinu juurde
haokubus
lipp

nimetute kõrgustike linnud raagus okstel
või siis tahkunud vaik
või härmatanud juuksed
suure kivi peal peotäis valget lund
hämaruse närviline pindne ohe
üksik tuul
ja sinu mustav kolle
kuivand taime mõru lõhn
ja piklik vari

kriuksuv uks ja üksinduse sõõr mu ümber
triibuline tekk ja kulund laud

teine teispool majanurka
jahe lävekivi üksi
löök lumetuhka vastu silmi
kauged põdrad teel
jäälilled jõuluks tõin
sina vaikiv
julm

IV

Kummaline öö

Tundsin äkki helget rõõmu südames, et olen üksi, üsna üksi. See üksindusetunne on ainus viis ometi, et võin tunda kokkukuuluvust kõige elava ja hingavaga.

Minu armsad, te kõik, lähedal ja kaugel - saage õnnelikuks! Suur elu keerleb lõpmata, meie sähvatused on viiv ainult. Tuulepuhang rohukõrtes. Tundus, kuis keegi hakkab saama minu unelmate kehastuseks - ehita vallikraav.
Ainus pääs.

See kauge, imeline terendus ei või eales saada lihaks, olla olemas mujal kui virvendavas õhus. Ainult mitte seisma jääda, kõnguda - ikka edasi, edasi!

Ei ole sadamat veel, kuhu võiksin jääda igaveseks tuulevarju.

See unenägu - lumine maa, kõrge valge maja, allikas, allikas raha, edasi veel - raha. Lumised poolkõdunenud lehed. Poisi põgenev jalg, hüüatus - tuules lahvavad kuuriuksed, avause asemel telliskivisein. Ärkamine!

III

Aeg

Tõuse, sõber.
Saabus teade.
Lõppes su puhkus.
Praegu sain teada
Kus peitub üks pühadest märkidest.
Mõtle õnnele, kui ühe märgi leiame.
Tuleb minna päikeseni.
Öösel kõik valmis seada.
Öine taevas,
vaata,
Täna kaunim kui kunagi.
Ma ei mäleta sellist.
Eile veel Kassiopeia kurb oli ja udune,
Aldebaran aralt vilkus
Ja Veenus ei näidanud end.
Nüüd aga puhkesid nad kõik.
Lõid särama Orion ja Arktur.
Kaugel Altairi taga
uued tähemärgid säravad
ja tähtkujude uduloor
on selge ja läbipaistev.
Kas sa siis ei näe teed selleni,
mis me homme leiame?
Tähede runod on ärganud.
Võta oma varandus.
Relva kaasa ära võta.
Jalad kammitse kindlalt.
Vöö koomale tõmba.
Tee tuleb meil kivine.
Ahetab idas.
On

Aeg.