XI

Kui palju me üldse teineteist armastada suudame, meie. Kas siis sina oledki see, kas tõesti. Kui kaugele teineteise sisse on võimalik minna. Kui ma sind vaatan, siis mitte silmadega, aga millegagi mis asub kõhus aga ei ole mitte kõhus vaid kusagil sügaval. Ja kui siis aega antakse, hakkavad päris sügavikest, kaevust, midagi tõusma ja langema, tõusma ja langema, järjest kaugemale.

Tekib mingi lainetus null-maailmas. Võnkumine, füüsiliselt väga selgesti tuntav. Seal teisel pool on mingi koht, millega on kontakt enam-vähem pidevalt ja kuhu ulatub siinpoolsuse kontroll, aga siis tekivad selliseid täiesti kirjeldamatud üleminekud teise süsteemi, nii et hetkeks kaob täiesti ära (s.t. läheb nii kaugele sisse, viib piiritletud maailmast sinna, kus on mõõtmatud ja täitsa läbimurdmata lagendikud, lõputud lagendikud.) Siis kohab laine nullist läbi ja ulatub siin ülalt 3.-4. roideni. Vahel on löök nii tugev, et tunne on justkui hetkelisel väga tugeval iiveldusel ja hetkelisel teadvusekaotusel, kui keegi roiete alla lööb. Ülemised kihid liiguvad siis niivõrd, et silmadest on see näha. Kui palju, ma ei tea. Võnkumised saavad alguse minu seest, aga impulsi annad sina. Ja see tunne on, et kanal, mispidi seest-välja-sisse liikumine käib avardub, ja vilksti justkui midagi peaaegu paistaks.

(Ma tahan üksi olla, ma tahan, et mind rahule jäetaks, ma tahan, et ma ise jätaksin poisse ilma rahule, selles ju ongi asi, minus eneses ja mitte teistes. Uks võib muidu kinni minna ja hoidku Budhad ja Bodhisatvad selle õnnetuse eest. Tüdruk, aeg on hakata tegelema eneseharimisega.)

Ja õigupoolest on ju seegi rohkem annetus, sest ma ise olen tükimat aega ainult välises kinni olnud. Üksikud harvad hetked enesega. Kui taevased ilma annavad, saan siin Rannamõisas olla. Peaks ikka aitama. Oh õnnis aeg! Tahaks üht-teistki välja kaevata. Kivistunud laava alt. Jõudu küll on, aga kui ma niimodi jätkan, siis varsti enam igatahes küll ei ole. Hääbub tasapisi ja kuna kõik mu tähelepanu on usinasti väljas, ei märkagi, et pragu ukse ja seina vahel on nõnda kriipsuks kokku kuivanud, et enam teda polegi. Leebelt. Armastavalt. Vabalt. Vabalt. Kirjutanud olen nüüd järjest juba poolteist kuud, veidi kauemgi. Suur vajadus on jälle tulnud. Arvata õigem viis end tühjaks valada kui see lõpmatu suhtlemine. Niimoodi ei tohi ju ennast lõdvaks lasta.

T.ga on nii nagu on, aga sellest ilmselt pikemalt mõni teine kord. Üldiselt paistab nii, et oleks väga palju parem kui mingisuguse kepini asi enam ei läheks. Seega igasugused liigsed puudutused on parem kõrvale jätta. Pöörasust on parandamatult niigi ja ei ole mõtet seda peale kütta, veel enam juurde tekitada, tugevdada. Ma ju tean, kui aldis ma sellele olen.

X

Öösel ärkan mitu korda üles, käin väljaski. Tõusen üles - ilm särab, tuul müristab ja murrab, raputab ja sakutab. Lähen mere äärde, aga see mis seal toimub, võtab hinge kinni. Lained mässavad, tuul undab ja viliseb, lähen merre, vesi on kalda juures nabani. Pole kuhu riideid panna, imekombel ikka saan. Kõige suuremadki kivid on üleni märjad, laine lahvatab vastu kivi ja lendab karjudes taeva poole, lähen vette. Seisan, laine käib üle pea, värisen, tuul on selline, et puhub ümber ja külm. Kõik ragiseb ja möirgab ja käratab ümberringi. Meri sööstab mu ümber, pillub mind, seista ei jaksa, laine käib vahutades üle pea, peksab liiva mu jalge vahele, ronib mulle suhu, kastab mind üleni. Karjun ja kriiskan ja naeran kusagilt sügavalt nagu ei iial varem. Kiljun ja urisen ja ulun ja olen üleni meres ja meri kepib mind ja mul ei ole kuhugi minna, ta on kõikvõimas, teeb mis tahab, teeb kõik mis tahab. Ma kriiskan naerda, keerlen ja veerlen ta käte vahel, jalgade vahel, vasakul, paremal, all. Kõikjal on meri, meri, meri igalpool. Meri möirgab ja rebib mind hammastega ja vahel on nii armuline, et saan sõõmu õhku. Oi meri, kas rebid mu puruks, miljardiks tükiks, rebid mu juuksed peast ja pilgu silmadest. lained loobivad mind veel hetk ja ma lendan ühe suure kivi seljas lõppu. Meri mässib vetikad mu jalge ümber, tõukab ja pillub mind, vihinal lendavad mere pojad mu ümber, siuh ja siuh mu üle, minust läbi, mere igat värvi pojad, meri kägistab mind, poob. Siis ei ole enam muud kui alguses on pimedus siis kohe samal ajal on kriiskav ja pimestav valgus ja keegi karjub kohutava häälega ja siis on vaikus. igavik. Siis heidab meri mu inimestele tagasi, suur ahastus nende heledate kildude pärast, mis jumalate naudingust meieni jõuavad ja ma jõuan kivideni ja meri halastab, ei viska mind puruks, meri, meri, meri. Kraban riided, lähen värisedes kaldale - meri, suur meri, meri, meri, meri. Kuidas ma elan siin edasi, kuidas ma elan edasi siin tillukeses ilmas kogu oma väikluse ja väiksuse otsas, ma olen üks kübe, ma pole sedagi ja meri jättis mu elule tagasi, üks käpalöök ja ma oleks olnud puru vastu kive ja läinud siit. Üksainus laine, hetk enne kui ma värisedes siia tagasi tulin, kaitsetuna kivisse klammerdunud. Meri lasi edasi elada, ma valisin. Üksainus käpaöök. Seadus, sadu lõputu. Torm rebib puid. Loen Kaplinskit ja mõtlen, et see sadu lööb mu maha. Jõuan suvilasse, kedagi pole. Kütan ahju, söön, kirjutan seda juttu siin ja - paistab, et kedagi ei tulegi. See on küll nüüd alles pidude pidude pidu. A.ga on nii, et temaga ja tema tõttu tulevad mul kusagilt väga sügavalt asjad pinnale. Unenägudes on ruumid, sügavad ja peidetud. See pole nii, et minus midagi tekib, aga minus äratatakse see, mis minus kogu aeg on olnud. Aga juba tükk aega vaid karvade moonutatud pursetena on enesest märku andnud. Eks ma sealt peangi alustama, et üldse kusagile edasi minna. Annaks nüüd vaid, et ma saaksin siin maal ikka olla edasi. Jõud sügavalt mu seest raputavad ja väänavad mind halastuse ja armuta. Mu enese kired.