XI

Kui palju me üldse teineteist armastada suudame, meie. Kas siis sina oledki see, kas tõesti. Kui kaugele teineteise sisse on võimalik minna. Kui ma sind vaatan, siis mitte silmadega, aga millegagi mis asub kõhus aga ei ole mitte kõhus vaid kusagil sügaval. Ja kui siis aega antakse, hakkavad päris sügavikest, kaevust, midagi tõusma ja langema, tõusma ja langema, järjest kaugemale.

Tekib mingi lainetus null-maailmas. Võnkumine, füüsiliselt väga selgesti tuntav. Seal teisel pool on mingi koht, millega on kontakt enam-vähem pidevalt ja kuhu ulatub siinpoolsuse kontroll, aga siis tekivad selliseid täiesti kirjeldamatud üleminekud teise süsteemi, nii et hetkeks kaob täiesti ära (s.t. läheb nii kaugele sisse, viib piiritletud maailmast sinna, kus on mõõtmatud ja täitsa läbimurdmata lagendikud, lõputud lagendikud.) Siis kohab laine nullist läbi ja ulatub siin ülalt 3.-4. roideni. Vahel on löök nii tugev, et tunne on justkui hetkelisel väga tugeval iiveldusel ja hetkelisel teadvusekaotusel, kui keegi roiete alla lööb. Ülemised kihid liiguvad siis niivõrd, et silmadest on see näha. Kui palju, ma ei tea. Võnkumised saavad alguse minu seest, aga impulsi annad sina. Ja see tunne on, et kanal, mispidi seest-välja-sisse liikumine käib avardub, ja vilksti justkui midagi peaaegu paistaks.

(Ma tahan üksi olla, ma tahan, et mind rahule jäetaks, ma tahan, et ma ise jätaksin poisse ilma rahule, selles ju ongi asi, minus eneses ja mitte teistes. Uks võib muidu kinni minna ja hoidku Budhad ja Bodhisatvad selle õnnetuse eest. Tüdruk, aeg on hakata tegelema eneseharimisega.)

Ja õigupoolest on ju seegi rohkem annetus, sest ma ise olen tükimat aega ainult välises kinni olnud. Üksikud harvad hetked enesega. Kui taevased ilma annavad, saan siin Rannamõisas olla. Peaks ikka aitama. Oh õnnis aeg! Tahaks üht-teistki välja kaevata. Kivistunud laava alt. Jõudu küll on, aga kui ma niimodi jätkan, siis varsti enam igatahes küll ei ole. Hääbub tasapisi ja kuna kõik mu tähelepanu on usinasti väljas, ei märkagi, et pragu ukse ja seina vahel on nõnda kriipsuks kokku kuivanud, et enam teda polegi. Leebelt. Armastavalt. Vabalt. Vabalt. Kirjutanud olen nüüd järjest juba poolteist kuud, veidi kauemgi. Suur vajadus on jälle tulnud. Arvata õigem viis end tühjaks valada kui see lõpmatu suhtlemine. Niimoodi ei tohi ju ennast lõdvaks lasta.

T.ga on nii nagu on, aga sellest ilmselt pikemalt mõni teine kord. Üldiselt paistab nii, et oleks väga palju parem kui mingisuguse kepini asi enam ei läheks. Seega igasugused liigsed puudutused on parem kõrvale jätta. Pöörasust on parandamatult niigi ja ei ole mõtet seda peale kütta, veel enam juurde tekitada, tugevdada. Ma ju tean, kui aldis ma sellele olen.