V

vahel lasen pilgu ette lennata
ööd mille elu ainult kujutlusse jääb
liiga tugev on kirg kõikevaldav nauding
ainult unes
või unistustes
õhkõrnast virvendusest teiseneb piltideks

iial ei ületa ükski rõõm
seda meeletust poolärkvel
ning peen nöör vaid ühendab veel olevaga

külm talv pikad jääd
murenev müür
tihke lumepilv
tuisand sõnadega rada sinu juurde
haokubus
lipp

nimetute kõrgustike linnud raagus okstel
või siis tahkunud vaik
või härmatanud juuksed
suure kivi peal peotäis valget lund
hämaruse närviline pindne ohe
üksik tuul
ja sinu mustav kolle
kuivand taime mõru lõhn
ja piklik vari

kriuksuv uks ja üksinduse sõõr mu ümber
triibuline tekk ja kulund laud

teine teispool majanurka
jahe lävekivi üksi
löök lumetuhka vastu silmi
kauged põdrad teel
jäälilled jõuluks tõin
sina vaikiv
julm