IV

Kummaline öö

Tundsin äkki helget rõõmu südames, et olen üksi, üsna üksi. See üksindusetunne on ainus viis ometi, et võin tunda kokkukuuluvust kõige elava ja hingavaga.

Minu armsad, te kõik, lähedal ja kaugel - saage õnnelikuks! Suur elu keerleb lõpmata, meie sähvatused on viiv ainult. Tuulepuhang rohukõrtes. Tundus, kuis keegi hakkab saama minu unelmate kehastuseks - ehita vallikraav.
Ainus pääs.

See kauge, imeline terendus ei või eales saada lihaks, olla olemas mujal kui virvendavas õhus. Ainult mitte seisma jääda, kõnguda - ikka edasi, edasi!

Ei ole sadamat veel, kuhu võiksin jääda igaveseks tuulevarju.

See unenägu - lumine maa, kõrge valge maja, allikas, allikas raha, edasi veel - raha. Lumised poolkõdunenud lehed. Poisi põgenev jalg, hüüatus - tuules lahvavad kuuriuksed, avause asemel telliskivisein. Ärkamine!